Esmaabi töökohal COVID-19 pandeemia ajal

COVID-19, esmaabi töökohal: töötajad veedavad rohkem kui kolmandiku oma elust töökohal. Samuti veedavad kliendid ja teised külastajad märkimisväärselt palju aega töökohtades. Seetõttu võivad töökohal esineda kiiret sekkumist vajavad terviseüritused.

0.3–4.7% haiglaravivälistest südameseiskumistest (peamine surmapõhjus maailmas, esinemissagedus 55 inimest 100 000 täiskasvanu kohta aastas) toimub töökohal.

Muud traumaatilised sündmused, mis hõlmavad töötajaid, kliente ja üldsust, võivad vajada kardiopulmonaalset elustamist (CPR).

Uppumine, mis põhjustab 7% kõigist traumaatilistest surmadest ja on maailmas juhtiv õnnetuste tõttu surmapõhjuselt kolmas, on ujumisbasseinides ja spaades märkimisväärne oht.

Ülemaailmselt on uppumisest tingitud surmajuhtumite aastane hinnang 372 000, kuid see võib olla alahinnatud.

Tõhus esmaabi on iga töötaja moraalne kohustus. Vastavalt direktiivi 16/1/EMÜ artikli 89 lõikele 391 peavad tööandjad määrama esmaabi osutamiseks, tulekustutustöödeks ja töötajate evakueerimiseks koolitatud esmaabiandjad.

Pärast sulgemist tegevuse jätkamine nõuab töökoha esmaabi ülevaatamist.

Ehkki töökoha esmaabi on üldiselt kogu Euroopas hästi korraldatud, on see COVID-19 pandeemia tõttu muutunud keerukamaks, kuna viirus kujutab endast tõsist nakatumisohtu nii ohvrile kui ka päästjale.

Esmaabi ajal puutuvad päästjad ja ohvrid tihedalt kokku, eriti taastusravi ajal.

Suurim nakkusoht on suust suhu elustamine.

Kuid rindkere kompressioonide tegemine tekitab passiivse ventilatsiooni abil ka aerosoole.

Näokaitse / visiiride ja Laerdal-tüüpi taskumaskide kaitse koos ühesuunalise filtreeritud ventiiliga ei taga nii päästja kui ka ohvri ohutust.

Pärast pandeemiat COVID-19 tuleks riskihinnangud üle vaadata ja kutsealased esmaabiteenused ümber seadistada.

Kuna kaitsevahenditest võib puudus olla seadmed ja koolitatud operaatorid, töötajad peavad olema nõuetekohaselt koolitatud ja valmis pandeemia väljakutsetega toime tulema.

Õpetamissessioonide ajal tuleb säilitada sotsiaalne distantseeritus ja osalejate arv peab olema piiratud. Õpilastel peavad olema sobivad isikukaitsevahendid (PPE).

Pindade puhastamiseks ja desinfitseerimiseks tuleks pakkuda käte desinfitseerimisvahendeid ja desinfitseerimisvahendeid ning odavaid spetsiaalseid mannekeene, mida saab desinfitseerida enne ja pärast iga õpilase kasutamist.

Automatiseeritud väline defibrillaator (AED) treeningseadmed tuleb samuti desinfitseerida.

Ressursside hoolikas haldamine võib neist probleemidest üle saada, kuid tõhusamate ohutusprotseduuride rakendamine õnnetuse ja päästja bioloogilise ohu kõrvaldamiseks on keerulisem.

Suust-suhu elustamise oht ja ebakindlus tõhusa kontrolli üle võivad viia mõne töötaja keelduda CPR-i tegemisest või nakatumise korral süüdistada oma tööandjaid selles, et nad ei suutnud riski piisavalt kontrollida.

Seetõttu tuleks esmaabi ja CPR-i suuniseid muuta, et lisada täiendavad riskikontrollimeetmed ja soovitused.

Nakkushaiguste leviku vältimine suust suhu elustamise ajal on probleem, millega tegeleti enne praegust pandeemiat.

Kui kannatanu oli nakatunud HIV-i, tuberkuloosi, B-hepatiidi või SARS-i poolt, soovitati 2015. aasta Euroopa elustamisnõukogu (ERC) suunistes päästjatel kasutada Laerdal-tüüpi ühekordset näokaitset koos madala takistusega filtri ühesuunalise filtriga klapiga.

COVID-19 pandeemia on aga ajendanud rahvusvahelisi ja riiklikke organisatsioone oma suuniseid ajakohastama.

Kui COVID-19 kahtlustatakse ohvreid, soovitatakse Ameerika Südameassotsiatsiooni (AHA) ajakohastatud juhistes soovitada, et päästjad tooksid täiskasvanutel ainult rindkere kompressiooni ja defibrillatsiooni ning täieliku CPR-i teostaksid ainult lapsed, kellel on kõrge hingamispuudulikkuse oht.

AHA soovitab nii päästjal kui ka ohvril kanda kirurgilist maski või näokatet [6]. Visiiri silmakaitse pole soovitatav.

Austraalia ja Uus-Meremaa elustamiskomitee (ANZCOR) 3. aprillil 2020 avaldatud soovitused näitavad, et ilmikud päästjad peaksid tegema ainult rindkere surumist ja üldsusele ligipääsetavat defibrillatsiooni.

Siiski võivad ilmikutest päästjad, kes soovivad ja on kõrge kvalifikatsiooniga, pakkuda imikutele ja lastele päästehingamist, järgides samal ajal tavapäraseid ettevaatusabinõusid ja käte pesemise, puhastamise ja saastest puhastamise ohutusprotseduure.

Rahvusvahelise elustamiskomisjoni (ILCOR) 10. aprillil 2020 värskendatud suunistes soovitatakse lastele (alla 8-aastastele) suust-ninast-suhu ventilatsiooni, kui päästja on piisavalt osav ja valmis riskiga leppima.

24. aprillil 2020 avaldas Euroopa Teadusnõukogu konkreetsed soovitused, millele järgnesid Ühendkuningriigi ja Itaalia elustamisnõukogude avaldatud riiklikud suunised.

Euroopa Teadusnõukogu suunistes on sätestatud üksikasjalik CPR-protseduur ilmikutele päästjatele COVID-19 kahtlusega või kinnitatud täiskasvanute puhul.

Elustamist peavad tegema päästjad, kes kannavad filtreerivaid näomaske (FFP2 või FFP3) ja ühekordseid kindaid, ainult rindkere surumise teel ja ilma hingamismanöövreid sooritamata.

Enne rindkere surumist peab päästja katma ohvri nina ja suu kirurgilise maskiga (või riideribaga).

ERC soovitab kohelda kõiki ohvreid nii, nagu oleks ta potentsiaalselt nakatunud COVID-19-sse.

Seega, kui kannatanu on reageeriv ja suudab osutada enesehooldust, soovitab Euroopa Teadusnõukogu pakkuda esmaabi nõuandeid turvaliselt sotsiaalselt (2 m).

Kanda tuleks sobivat isikukaitsevahendit (st kindaid, FFP2 või FFP3 maski ja visiiri silmakaitset) ning kannatanu peaks kandma kirurgilist maski.

Päästja peaks kutsuma spetsialiseerunud tervishoiuabi ja kandma oma isikukaitsevahendeid.

Otsest abi tuleks osutada ainult äärmise vajaduse korral (nt verejooksu korral, sideme paigaldamine, adrenaliini automaatse injektori kasutamine, ohvri reageerimisvõime hindamine ja positsioneerimine), et piirata kokkupuudet.

Itaalias võttis Itaalia elustamisnõukogu (IRC) vastu ERC pandeemiaprotokolli ja tegi ettepaneku, et mõnes töökohas, näiteks basseinides, peaksid professionaalsed päästjad (päästevalvurid) kandma isikukaitsevahendeid (nt näomaskid, kaitseprillid, kindad), eemaldama kõik kasutage kaitsmata kõrvalseisjate jaoks ja kasutage maski-palli koos suure efektiivsusega filtriga, mis on asetatud maski ja palli vahele.

Tööandjad peavad päästjatele korraldama bioohutuse alase väljaõppe ja varustama vajaliku isikukaitsevahendiga, st esmaabikomplektiga, mis sisaldab ühekordselt kasutatavaid kindaid (vastavalt standardile EN ISO 374-5), vesialkohoolset kätepuhastusgeeli ja filtrimaske.

FFP maskid peavad olema valmistatud filtrimaterjalist, katma nina ja suu ning võimalik, et ka lõug (poolmask).

Euroopa FFP2 heakskiidetud maskid suudavad filtreerida vähemalt 94% õhus hõljuvatest osakestest, samas kui FFP3 maskide filtreerimisvõime on vähemalt 99%.

Need vastavad ligikaudu USA heakskiidetud maskidele N95 ja N99. Kuid USA-s, nagu ka Euroopas, ei viita nende maskide heakskiitmise kriteeriumid konkreetselt kaitsele bioloogiliste mõjurite eest.

Kuna COVID-19 eest vastutava viiruse minimaalne nakkusdoos ei ole teada, soovitame SARS-CoV-2 infektsiooni korral rakendada ettevaatuspõhimõtet ja kasutada FFP2 või FFP3 maske.

Maski tüübi ja seega ka kaitsetaseme valik võib siiski olla vähem oluline kui oskus maske õigesti kasutada.

FFP-de pakutav kaitse on suurem, kui katsealune on läbinud sobivuse testimise.

Efektiivsuse tagamiseks tuleb maske kanda ja õigesti eemaldada, kuid nakkusohtu ei saa kunagi kõrvaldada.

Kogemused SARS-iga on näidanud, et bioloogiliste haiguste korral, mille korral võib nakkuse jaoks piisav olla väga piiratud arv osakesi, võivad kõik maskitüübid olla ebapiisavad ja seetõttu võivad mõned töötajad nakatuda ka siis, kui nad maske õigesti kasutavad.

Parim strateegia nakkuse piiramiseks on anda selged juhised ja juhised ning tagada nende jõustamine.

Haridused peaksid keskenduma korralikule väljaõppele, käte hügieeni tugevdamisele, maskide sobivuse ja plommide kontrollimise rakendamisele ning isikukaitsevahendite ohutule eemaldamisele.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuna SARS-CoV-2 on väga nakkav viirus ning rahvusvahelistest ja Euroopa soovitustest kinnipidamine vähendab päästjate ja õnnetuste ohtu, kuid ei kõrvalda seda täielikult, peab ennetamine vähendama seda riski võimalikult madalale tasemele.

Esmaabiandjat tuleb teavitada kõigist võimalikest ohtudest, ta peab olema teadlik viiruse edasikandumise ohust ja talle tuleb anda isikukaitsevahendid. Esmaabiandja peab siiski leppima jääkriskiga.

Loe ka

Loe itaalia artiklit

allikas

Oxfordi akadeemilised ajakirjad

Teid võib huvitada ka