Räägime kilpnäärme sõlmedest: kilpnääre on kaela põhjas asuv nääre, mis on meie organismile väga oluline, kuna toodab kilpnäärmehormoone T4 ja T3, mis vastutavad organismi energiavahetuse reguleerimise eest.

Mõnikord võib see nääre põhjustada mitmeid probleeme, mis on tingitud nii nende hormoonide tootmise muutumisest kui ka näärme enda teatud morfoloogilistest patoloogiatest, näiteks sõlmedest.

Hüpotüreoidism ja hüpertüreoidism

Nagu eespool nägime, võib kilpnääre kannatada mitmesuguste probleemide all. Hormoonide tootmise muutumise korral võib see olla

• hüpotüreoidism: kilpnääre ei suuda enam toota keha jaoks piisavalt hormoone, mistõttu on raskem toota energiat, mida keha vajab elujõulisuse säilitamiseks;
• hüpertüreoidism: tekib kilpnäärmehormooni liigne tootmine, mille tulemuseks on energia suurenemine, mis on põhjustatud energiasubstraatide (rasvkoe, lihaskoe) kadumisest ja kõigi teiste organite hüperaktiveerimisest.

Kilpnäärme sõlmed

Nääre enda morfoloogiliste muutuste korral võib seevastu tekkida sõlmekesi, mis sageli sümptomeid ei põhjusta.

Elu jooksul suureneb sageli nääre suurus (struuma), mõjutades seda kas täielikult või teatud kindlates kohtades.

Teatud tegurid, nagu keskkonnasaaste, rasvumine või joodi (mis on nääre toimimiseks hädavajalik) puudus toidus, võivad aidata kaasa sõlmede ehk sõlmede tekkele.

Ennetamine on vajalik ja aitab palju, eriti varajasel diagnoosimisel.

Kilpnäärme sõlmed: milliseid analüüse teha

Enamikul juhtudel saab kilpnäärme sõlmede olemasolu avastada muude haiguste uuringute kaudu.

Ultraheli on sellise probleemi kahtluse korral kõige kasulikum instrumentaalne uuring, kuna see võimaldab esile tõsta olulisi tunnuseid, näiteks:

• morfoloogia
• suurus;
• marginaalid;
• vaskularisatsioon".

Üldjuhul hindab endokrinoloog sõlme avastamise hetkel kohe selle ohtlikkust.

Kui sellel on ebakorrapärased piirid, mikrokaltsifikatsioonid ja suur verevarustus, on see tõenäoliselt pahaloomuline ja seda saab liigitada 3 riskivahemiku järgi: madal, keskmine ja kõrge (vastavalt AACE, ACE ja AME juhistele).

Kilpnäärme sõlmede eemaldamine: kui see on tehtud

Pahaloomulise vormi puhul on nõela aspiratsioon kõige sobivam test, et teha kindlaks, kas tegemist on vähiga või mitte.

Kui tulemus on positiivne, tuleb see eemaldada: kui läbimõõt on alla 10 mm ja kasvaja ei ole levinud teistesse organitesse, eemaldatakse ainult parem või vasak sagar (hemitüreoidektoomia).

Kui aga läbimõõt on üle 40 mm ja kasvaja on levinud mitmeks osaks, eemaldatakse täielikult koos lümfisõlmede eemaldamisega. kael on kõige raskem variant.

Mõnikord on vaja eemaldada ka healoomulised sõlmed, eriti kui need põhjustavad mahukaid struumaid, mis oma massiga võivad põhjustada hingetoru ebamugavust (hälve või ahenemine).

Loe ka:

Kilpnäärme sõlme: märgid, mida ei tohi alahinnata

Kilpnääre: 6 asja, mida peaksite teadma, et seda paremini tundma õppida

Allikas:

GDS