Laste väärkohtlemine ja väärkohtlemine: kuidas diagnoosida, kuidas sekkuda
Laste väärkohtlemine ja väärkohtlemine võib nõuda kohtuasutuste, avaliku julgeoleku, sotsiaalteenuste ja tervishoiuasutuste kooskõlastatud sekkumist
Väärkohtlemine ja väärkohtlemine on kõik füüsilise ja emotsionaalse väärkohtlemise, seksuaalse kuritarvitamise, hooletussejätmise, hooletuse või ärilise või muu ärakasutamise vormid, mille tulemuseks on tegelik või võimalik kahju lapse tervisele, ellujäämisele, arengule või väärikusele suhetes, mida iseloomustab vastutus, usaldus või võim. (WHO).
LASTEHOOLDUSE PROFESSIONAALID NETWOKIS: KÜLASTAGE KESKMISE EXPO MEDICHILD STANDI
Mis on laste väärkohtlemine ja väärkohtlemine?
Väärkohtlemine on tõsine muutus täiskasvanu ja lapse suhetes, millel on mõnikord peened omadused, mille tagajärgi ei ole alati lihtne diagnoosida.
Kui väärkohtlemine toimub kodus, on see osa varakult häiritud suhtest oma kiindumusnäitajatega (mis iseenesest kujutab endast traumat usaldus- ja turvasuhtes), põhjustades lapsel raskusi stressi kontrolli all hoidmisel ja psüühilistes mehhanismides. reguleerida käitumist ja emotsioone.
Väärkohtlemine võib toimuda isoleeritud, tõsise, äärmusliku sündmuse kaudu, mis ületab lapse vastupanuvõime, või korduvate sündmuste või pikaajaliste tingimuste (nt hooletussejätmise) kaudu, mis toob kaasa tõelise arengumuutuse, mis on põhjustatud lapse traumast.
Millised on laste väärkohtlemise ja väärkohtlemise tagajärjed?
Uuringud on näidanud, et trauma tekitab neurobioloogilisi muutusi ehk aju töös.
Aju häiresüsteem, mis toimib omamoodi "suitsusignaalina", on jätkuvalt aktiveeritud ja annab ajule märku: "oht, põgenege".
Samal ajal deaktiveeritakse muud ajusüsteemid, mis tavaliselt toimivad "juhttornina" (st infotöötlus), millega kaob emotsioonide reguleerimise, eneseteadvuse, empaatia ja teistega häälestamise võime.
Tagajärjed on tihedalt seotud vanusega, mil probleem ilmneb, kuritarvitamise või väärkohtlemise kvaliteedi ja sagedusega ning kaitsefaktorite olemasolu või puudumisega.
Üldjuhul toimub sotsiaalsete suhete halvenemine, mis mõnikord toob kaasa pärssimise ja sotsiaalse tagasitõmbumise, väga madala enesehinnangu, madala enesekindluse ning enda tegude ja mõtete pideva devalveerumise, näiteks "ma ei ole võimeline".
Lühiajalised tagajärjed võivad olla:
- Spetsiifilised hirmud, st vallanduvad spetsiifiliste stiimulite poolt nagu teatud koht, teatud objekt, teatud loom, teatud olukord;
- Hüpererksus;
- Huvi kaotamine;
- Unehäired;
- Käitumise või sulgurlihase kontrolli taandareng;
- Söögiisu vähenemine või ületamine;
- Kompulsiivne käitumine, nagu kiikumine, edasi-tagasi kõndimine, esemete hõõrumine või paugutamine;
- Kiired meeleolumuutused, millega kaasnevad kontrollimatud nutuhood, ärrituvus ja väljendunud hüperaktiivsus, halvenenud koolitegevus, sotsiaalne tagasitõmbumine, käitumishäired, psühhosomaatilised häired (kõhuvalu, peavalud, astmaatilised kriisid), samuti posttraumaatiline stressihäire.
Pikaajalised tagajärjed võivad olla
- Minapildi ja eneseväärtustunde arendamine, inimestevaheline suhtlussfäär;
- Ärevushäired;
- Seksuaalkäitumise häire;
- Söömishäired;
- Aine kuritarvitamine;
- Isiksusehäired, psühhoos, enesetapumõtted.
Kuidas laste väärkohtlemist ja väärkohtlemist diagnoositakse?
Diagnoos hõlmab neuropsühhiaatrilist läbivaatust ja psühholoogilist läbivaatust, et mõista lapse arengut ja psühhopatoloogilist profiili. Diagnoosimiseks kasutatakse standardseid psühholoogilisi teste.
Kavas on kliinilised intervjuud ja intervjuu vanemate ning laste ja noorukitega ning pereseanss peresuhete hindamiseks.
Väiksemate laste puhul on planeeritud mänguvaatlusseansid, et hinnata lapse võimet spontaanselt suhteid luua ja emotsioone tunda.
Samuti on ette nähtud pediaatriline, radioloogia- ja günekoloogiline mitme spetsialisti nõustamine, kui leitakse kahjustusi või kliinilisi näidustusi.
Kuidas seda ravitakse?
Raviplaani peab koostama spetsialiseerunud meeskond, lähtudes lapse psühholoogilisest profiilist ja pere ressurssidest.
Rahvusvahelistes juhistes näidatud sekkumised:
- Individuaalsed ja integreeritud psühhoteraapia sekkumised vanemate/täiskasvanute võrdlusnäitajatega ja usaldussidemete taastamiseks;
- Farmakoloogiline sekkumine, mis põhineb kliinilistel tunnustel ja raskusastmel.
Milline on prognoos lapse väärkohtlemise või väärkohtlemise korral?
"Ei ole haava, mida ei saaks paraneda."
Väärkohtlemise seisund ei ole inimese hukkamõistmine, vaid riskitegur tema arenguteel, mis koosnevad ka individuaalsetest kaitsefaktoritest (geneetilised, neurobioloogilised, kognitiivsed, emotsionaalsed) ja ümbritseva keskkonna ressurssidest.
Loe ka:
Metropolitan Police käivitab videokampaania, et tõsta teadlikkust perevägivallast