Ultraheli skaneerimine: mõnemillimeetrine loode ema kõhus, vastsündinud lapse puus, noore sportlase õlg, täiskasvanu maks, eaka inimese põis ... kõik näiliselt mitteseotud asjad

Tänapäeval on aga pikk ja peenike niit, mis ühendab organeid ja keha funktsioone, mis saab alguse juba enne esimest hädaldamist: tänu ultrahelile on võimalus "näha" paljusid meie elutähtsaid struktuure.

Ultraheli saadab väga populaarne diagnostikavahend: ultraheliskanner

See on ühendatud sondiga, mis opereeriva arsti kätega liigutatuna ja orienteerituna lööb tagasi pöörduva ultraheli ja saadab selle tagasi ultraheliskannerisse, kus signaalid dekodeeritakse ja muudetakse kujutisteks.

Seejärel signaalid dekodeeritakse ja muudetakse kujutisteks, andes uuritava osa täpse määratluse, tegeliku kaardi.

Ultrahelilained tungivad kudedesse ilma seda kahjustamata, kuna need ei ole röntgenikiirgus.

Seetõttu ei kehtesta need isikule mingit kaitset, kes võib seetõttu läbivaatust mitu korda korrata.

Juba ainuüksi ultraheli kasutamine raseduse ajal, st staadiumis, mil loote talitlust võib mõjutada mõni väline element, mis võib selle arengut segada, ütleb testi kahjutuse kohta palju.

Miks ultraheli?

Ultraheli abil saab uurida paljusid elundeid (sh kilpnääre, rinnanäärmed, lihased, maks ja sapiteed, kõhunääre, põrn, neer, eesnääre, põis, emakas ja munasarjad) ning määrata nendes organites erinevatest haigustest tingitud struktuurseid muutusi. .

Eelkõige võib ultraheli abil avastada erinevat tüüpi sõlmesid, kui need saavutavad märkimisväärse suuruse (5–10 mm).

Võimalik on teha erinevat tüüpi ultraheli:

- Ultraheli kael: kilpnäärme, kõrvalkilpnäärmete ja kaela lümfisõlmede uuring.

– Piimanäärme ultraheliuuring: piimanäärme uuring noortel naistel (vanuses kuni 35 aastat) või diagnostiliseks lõpuleviimiseks pärast mammograafiat.

– Kõhuõõne ultraheliuuring: maksa, sapiteede, sapipõie, kõhunäärme, põrna, neerude, kõhuaordi, põie uurimine.

– Transrektaalne ultraheliuuring: eesnäärme ja seemnepõiekeste uurimine.

– Munandite ultraheliuuring: didüümi ja munandimanuse, venoosse põimiku uurimine (varikotseeli hindamine).

– Günekoloogiline ultraheliuuring: emaka ja munasarjade uurimine.

– Lihaste ja kõõluste ultraheliuuring: liigeste (õla, küünarnuki, randme, põlve, pahkluu; kuni 3 kuu vanustel imikutel ainult puusa), lihaste ja kõõluste uurimine.

– Naha ja nahaaluse ultraheliuuring: muutuste (sõlmed, tursed jne) uurimine nahas ja pärisnahas ning pindmistes lümfisõlmedes (kael, kaenlaalused, kubemes jne).

– Vastsündinu puusa ultraheliuuring: kuni 3 kuu vanuse vastsündinu puusaliigese uuring.

– Vaskulaarne ultraheliuuring: veenide ja arterite uurimine.

– Sünnitusabi ultraheli: loote uurimine.

– Interventsiooniline ultraheliuuring: ultraheli juhtimine histoloogiliste ja tsütoloogiliste proovivõtumanöövrite ja terapeutiliste manöövrite jaoks.

Ultraheli: millised on selle uuringu piirangud?

Uuring ei võimalda hinnata kõiki kehaosi, sest ultraheli ei saa eristamata läbida selle erinevaid füüsilisi struktuure.

Uuring on seetõttu kasutu luu või õhuga ümbritsetud elundite hindamisel, sest ultraheli ei saa neid läbi ja seetõttu peegeldub.

Mida tuleb enne ultraheli teha?

Kõhuõõneorganite (eriti maksa ja sapipõie) uurimiseks on hea tava järgida 3 päeva enne uuringut madalat jääkainetesisaldust sisaldavat dieeti (ei sisalda puu- ja köögivilju, juustu ja gaseeritud jooke) ning paastuda vähemalt 5 päeva. tundi enne uuringut (vett ja ravimeid võib vabalt võtta).

Vaagnaelundite (põis, emakas ja munasarjad, eesnääre) uurimiseks on vajalik täispõis (lõpetanud umbes 1 liitri vee joomise 1 tund enne uuringut).

Teatud haigusseisundite korral (kõhu- ja vaagnaelundite uurimine kõhukinnisuse all kannatavatel patsientidel ja transrektaalne e. eesnäärme uurimine) on soovitatav teha õhtul enne uuringut puhastav klistiir.

Kõigi muude uuringute jaoks pole ettevalmistust vaja.

Kuidas ultraheliuuringut tehakse?

Uuring ei ole valus ega ebamugav.

Arst määrib uuritava trakti nahapinnale geeli ja liigutab ultrahelisondi üle selle; uuring kestab 10 – 20 minutit, mille jooksul patsient peab vältima liikumist ning peab teatud aegadel ja läbivaataja nõudmisel (ainult ülakõhu uuringuks) hinge kinni hoidma.

Uuringuga võib kaasneda mõõdukas ebamugavustunne ainult eriprotseduuride ajal (transrektaalsel uuringul sondi sisestamine pärakusse, transvaginaalsel uuringul tuppe).

Mida tuleks teha pärast uuringut?

Pärast uuringut ei pea patsient tegema mingeid erirežiime ega ettekirjutusi ning võib koheselt jätkata tavapärast tegevust.

Vajadusel võib arst soovitada pärast põhjalikumat ettevalmistust uuringut korrata, kui sellest ei piisanud.

Loe ka:

Ultraheli ja kliiniline praktika: kuidas see aitab hingamisteede tüsistuste korral

Ka DVT ultraheli ebaõnnestub - kas sellest piisab tõelise haiguse avastamiseks?

Transvaginaalne ultraheli: kuidas see toimib ja miks see on oluline

Allikas:

Humanitas