Ammoniaagi kohta: ammoniaagi määramine on kõige sagedamini vajalik maksakahjustuse määra hindamiseks raske maksahaiguse korral

Ammoniaemia näitab ammooniumi kontsentratsiooni veres, mis on peamiselt toiduvalkude metabolismist ja soolestiku bakteriaalsest käärimisest saadav lämmastikprodukt.

Protsess, mille käigus ammooniumi toodetakse valkudest, on üksikute aminohapete deamineerimine, mis kaotavad oma amiinrühma (NH2).

Veres sisalduv ammoonium pärineb ülalkirjeldatud aminohapete metabolismist, aga ka amiinide metabolismist ning aminohapete ja karbamiidi (juhul toidust või verest) lagunemisel tekkiva ammoniaagi imendumisest jämesooles. hemorraagia) kohaliku bakteriaalse floora poolt.

Oluline osa ammooniumi moodustub ka neerudes

Kuna ammoniaak on kesknärvisüsteemile toksiline metaboliit, tuleb see nn karbamiiditsükli kaudu maksas kiiresti uureaks muuta ja seejärel koos uriiniga elimineerida.

Sellised probleemid nagu maksapuudulikkus ja kaasasündinud ensüümi defektid võivad seda transformatsiooni kahjustada, põhjustades tõsiseid kehakahjustusi.

Ammoniaagi analüüs tehakse vereprooviga, mis on võetud perifeersest veenist, tavaliselt käest

Seejärel asetatakse vereproov antikoagulanti (EDTA) sisaldavasse katseklaasi, mida hoitakse külmas.

Ammooniumi kontsentratsiooni mõõtmiseks on peamiselt kaks meetodit: ensümaatiline meetod, mis kasutab vereplasmat tsentrifuugimise teel, mille puhul plasma peab olema absoluutselt hemolüüsivaba, ja nn kuivkeemia meetod, mis põhineb tilga täisvere mikrodifusioon.

Selles sisalduv ammooniumiioon muundatakse gaasiliseks ammoniaagiks, mis reageerib, tekitades värvuse, mis on otseselt võrdeline ammooniumi kogusega.

Ammoniaagi määramine on kõige sagedamini vajalik maksakahjustuse astme hindamiseks raske maksahaiguse korral, neerupuudulikkuse korral või teatud haruldaste geneetiliste haiguste korral, näiteks need, mis on seotud karbamiiditsükli ensüümide sünteesi puudumisega.

Seda võib vaja minna ka siis, kui patsiendil täheldatakse muutunud käitumist ja teadvuseseisundeid kuni koomani.

Seega on ammoniaemia kasulik siis, kui näiteks imikul esineb sage oksendamine ja letargia või kui lapsel on pidev oksendamine ja ebanormaalne unisus.

See on kasulik parameeter hepaatilise entsefalopaatia diagnoosimisel ja Reye sündroomi diagnoosimisel. See on väga haruldane, kuid potentsiaalselt surmav sündroom, mis põhjustab aju põletikku ja turset ning maksa degeneratsiooni.

Vereproov tuleb võtta ilma venoosse staasita, võimaluse korral tühja kõhuga, kui see ei ole hädavajalik.

Vereproov tuleb panna antikoagulandiga katseklaasi ja kohe pärast seda kas vee ja jääga vanni kasta või transportida siberiga polüstüreennõusse.

See peab kohe laborisse jõudma; seda kõike selleks, et aeglustada ammooniumi neoformatsiooni, mis aja jooksul toatemperatuuril toimuks.

Välditavad tegurid, mis võivad põhjustada väärtuste tõusu, on järgmised: väga intensiivne lihaskoormus, liiga valgurikas dieet, parenteraalne toitumine (intravenoosne), sigarettide suitsetamine, alkoholi kuritarvitamine, teatud ravimid, sh atsetasoolamiid, furosemiid, barbituraadid, isoniasiid, valproehape hape.

Väärtuste langus võib tuleneda järgmistest põhjustest: hüpoproteiini (valguvaene) dieet, ravimid, nagu teatud laia toimespektriga antibiootikumid, laktuloos, levodopa ja kaaliumisoolad.

Normaalväärtused varieeruvad olenevalt kasutatavast meetodist.

Mikrodifusioonimeetodil on normaalväärtused 0-75 µg/dL, ensümaatiline meetod peab olema alla 100 µg/dl.

Ammooniumisisalduse tõus veres näitab, et normaalne ainevahetus ja seega ka ammooniumi normaalne eliminatsioon organismist ei toimu.

Vastsündinutel võib see ilmneda uureatsükli ühe ensüümi defekti korral, samuti vastsündinu hemolüütilise haiguse korral.

Nagu juba mainitud, on suurenenud ammoniaagi tase kasulik Reye sündroomi diagnoosimisel, mis imikutel tekib tavaliselt viirushaiguse (gripp, tuulerõuged) tagajärjel, mida süvendab aspiriini kasutamine.

Lastel võib avastada ka varem diagnoosimata pärilikku uurea tsükli defekti.

Üldiselt võib öelda, et lastel ja täiskasvanutel võib kõrge ammooniumikontsentratsioon viidata maksa- või neerukahjustusele.

Vere kõrge ammooniumisisaldus võib olla tavaline raske mao- või sooleverejooksu korral, mis on tingitud valgu vabanemisest vererakkudest, südamepuudulikkuse, maksaperfusiooni vähenemise, ägeda leukeemia ja metaboolse alkaloosi korral.

Ammoniaagi taseme langust võib täheldada hüpertensiooni, teatud antibiootikumide (neomütsiini) kasutamise ajal ja hüpoproteiini dieedi tagajärjel.

Loe ka:

Emergency Live Veelgi enam… Otseülekanne: laadige alla oma ajalehe uus tasuta rakendus iOS-i ja Androidi jaoks

Mis on albumiin ja miks tehakse vere albumiini väärtuste kvantifitseerimiseks test?

Mis on transglutaminaasivastased antikehad (TTG IgG) ja miks nende olemasolu veres testitakse?

Mis on kolesterool ja miks seda testitakse, et määrata (üld)kolesterooli taset veres?

Rasedusdiabeet, mis see on ja kuidas sellega toime tulla

Mis on amülaas ja miks tehakse veres amülaasi koguse mõõtmiseks test?

Ravimite kõrvaltoimed: mis need on ja kuidas ravida kõrvaltoimeid

Albumiini asendamine raske sepsise või septilise šokiga patsientidel

Provokatsioonitestid meditsiinis: mis need on, milleks need on mõeldud, kuidas need toimuvad?

Mis on külma aglutiniinid ja miks tehakse test nende väärtuste määramiseks veres?

Allikas:

Laps Jeesus