"Minimaalse teadvuse seisund" (mida nimetatakse ka "minimaalselt teadvustatud seisundiks") viitab meditsiinis muutunud teadvuse seisundile, mis on määratletud minimaalse käitumisega, mis näitab teadlikkust iseendast ja/või keskkonnast, ehkki tavapärasest vähem.

Minimaalselt teadvuse seisundi difusioon

Vegetatiivse seisundi esinemissagedus on hinnanguliselt 0.7-1.1/100,000 2 elaniku kohta; levimus on 3-100,000/XNUMX XNUMX elanikku.

Ligikaudu kolmandik vegetatiivsetest seisunditest on traumaatilise päritoluga.

Kahest kolmandikust mittetraumaatilise päritoluga (isheemiline või hemorraagiline ajuinfarkt, entsefaliit, anoksia) moodustab peaaegu 50% aju anoksia.

Mis on teadvus?

Sellest ajast peale, kui inimene enda üle arutlema hakkas, on vastused sellele küsimusele olnud kõige erinevamad, olenevalt valdkonnast, nt religioossest või filosoofiast.

Neuroloogiliselt öeldes on teadvus inimese komponent, mida iseloomustab kaks osa:

• valvsus: seda iseloomustab ärkveloleku seisund, mis ei pruugi olla seotud teadlikkusega sellest, mis meid ümbritsevas maailmas toimub;
• teadlikkus: koosneb teadlikkusest meid ümbritsevast maailmast ja kõige arenenumas olekus ka iseendast.

Tervel subjektil (täieliku teadvusega inimene) on mõlemad komponendid normaalsed, samas kui minimaalselt teadvusel oleva patsiendi puhul on need komponendid muutunud ja ajaliselt ebastabiilsed: teadlikkus võib päeva jooksul kõikuda.

Minimaalset teadvusseisundit võib olla kahte tüüpi:

• äge minimaalselt teadlik seisund: kergemini pöörduv;
• krooniline minimaalselt teadlik seisund: patsiendil on raske naasta täisteadvuse seisundisse.

Minimaalse teadvuse seisundi põhjused

Kõige sagedasemad põhjused on ajuinsuldid ja ajutraumad, mille tagajärjeks on kooma, mille arengut võib tähistada minimaalse teadvuse seisund.

Teadvuse anatoomilisi korrelatsioone identifitseeritakse:

• tõusev retikulaarne substants, mis vastutab peamiselt teadvuse taseme eest;
• entsefaalpoolkerad, kõrgemad kognitiivsed funktsioonid ja sisu asukoht.

Igasugune füüsikalis-keemiline mürgisus, mis otseselt või kaudselt mõjutab neid struktuure, võib põhjustada kooma ja sellele järgneva võimaliku evolutsiooni vegetatiivsesse või minimaalselt teadvuse seisundisse.

Kooma, vegetatiivne seisund ja minimaalselt teadvuse seisund

Minimaalselt teadvustatud seisundit peetakse koomaseisundi võimalikuks evolutsiooniks, vegetatiivse seisundi alternatiiviks või vegetatiivse seisundi võimalikuks arenguks.

Üldjuhul ilmnevad vegetatiivsed või minimaalse teadvuse seisundid umbes 30 päeva pärast kooma tekkimist, kuid see pole mingil juhul kindel reegel.

Mõiste täpse määratluse üle on teaduskirjanduses alati palju vaieldud, eriti kui arvestada vegetatiivse olekuga ühiseid aspekte, millega on sellel minimaalsed erinevused, mis aga muutuvad oluliseks prognoosimisel (parem minimaalselt teadlikus olekus kui vegetatiivses olekus) ja järgitavas ravis; pealegi on võrreldes vegetatiivse seisundiga minimaalse teadvusega katsealuse reaktsioonid ravile keskmiselt paremad.

Vegetatiivsest seisundist minimaalse teadvuse seisundini: kooma taastumise skaala läbivaadatud (CRS-R)

Minimaalse teadvuse seisundi eristamine vegetatiivsest seisundist on ülioluline isikupärastatud rehabilitatsiooniprojekti kavandamisel, mis on orienteeritud maksimaalsele võimalikule funktsionaalsele taastumisele vaatamata raskele ajukahjustusele.

Minimaalselt teadvustatud seisundisse ülemineku hindamist viivad läbi patsienti jälgiva multidistsiplinaarse meeskonna professionaalid, kelle jaoks on oluline rääkida ühist keelt ehk kasutada jagatud defineeritud tõlgenduse hindamisvahendeid.

Kõige laialdasemalt kasutusel on Coma Recovery Scale-Revised (CRS-R), mis on USA-s kodifitseeritud üle kümne aasta ja on juba mõne aasta jooksul saadaval ka itaaliakeelsena, mille on heaks kiitnud SIMFER (Itaalia Füüsikalise Meditsiini ja Rehabilitatsiooni Ühing). ja SIRN (Itaalia Neuroloogilise Rehabilitatsiooni Selts).

Minimaalse teadvusega patsiendi omadused

Teema minimaalse reageerimisvõimega

• avab silmad spontaanselt või – kui ta hoiab neid kinni – avab need asjakohasel stimuleerimisel;
• vaatab eksamineerijale näkku;
• järgib oma pilguga visuaalset stiimulit (nt valgust);
• üldiselt ei räägi või teeb ebaolulisi helisid;
• oskab anda tahtlikke vastuseid lihtsa sõnalise käsu peale või matkimisel, nt kätt suruda, sõrme liigutada;
• oskab teha lihtsaid sihipäraseid liigutusi, sealhulgas afektiivseid liigutusi või käitumist, tal on üldiselt võime neelata või – kui ta on selle kaotanud – võime seda potentsiaalselt taastada.

Diagnoos

Diagnoos on võimalik läbi arstliku läbivaatuse (anamnees ja objektiivne uuring).

Lisaks on võimalik funktsionaalse magnetresonantstomograafia abil hinnata subjekti reaktsiooni tuttavatele näpunäidetele, näiteks nimepidi kutsumisele.

Teraapia minimaalse teadvuse seisundis

Minimaalselt teadvusel olevas seisundis esineb lisaks võimalikule koomasse viinud ajukahjustusele närvisüsteemi jaoks olulise neurotransmitteri dopamiini defitsiit.

Mõnda ravimit, näiteks dopamiiniretseptori agoniste, testitakse praegu.

Ühe patsiendi kohta tehtud paljutõotavas 2009. aasta uuringus leidsid Fridman et al. näitas, kuidas dopamiini agonisti apomorfiini manustamisega sai patsient uuesti võime oma jäsemeid nõudmisel liigutada ja vastata jah/ei küsimustele, mida ta ei saanud enne apomorfiini manustamist teha.

Seejärel toimus teadvuse funktsioonide täielik taastumine ja funktsionaalsete võimete oluline taastumine, mis püsis ka pärast apomorfiini kasutamise lõpetamist.

Maksimaalse annuse kasutamisel täheldati kerget düskineesiat (liigutuste muutused, nagu jäikus, raskused liigutuste alustamisel, motoorika aeglustumine ning tahtmatud ja/või liigsed liigutused).

Teadlaste seas arutatakse praegu valuvaigistite kroonilist manustamist, kuna neil patsientidel võib tekkida valu, kuna neil on teadvust alles minimaalselt.

Minimaalselt teadvuse seisund: evolutsioon ja prognoos

Tõenäoliselt ei parane kroonilise minimaalse teadvuse seisundiga patsiendid aja jooksul oluliselt, erinevalt ägeda minimaalse teadvuse seisundiga patsientidest, kes võivad tegelikult naasta normaalsele lähedasele seisundile.

Kahjuks on väga raske ennustada, milline võiks olla minimaalselt teadvusel oleva patsiendi areng: paljudel juhtudel on kahjustused pöördumatud, kuid kirjanduses on jälgitud ühte juhtumit, kes ärkas üles palju aastaid pärast seda. trauma (Terry Wallis).

Prognoosi halvendavad elemendid on:

• kõrge palavik;
• lamatiste vigastused;
• varasemad trahheotoomia operatsioonid;
• korduvad infektsioonid;
• esmased puuded (enne sündmust);
• patsiendi halb üldine tervis (nt hüpertensiivne, rasvunud või diabeetik);
• patsiendi kõrge vanus.

Prognoosi parandavad elemendid on järgmised:

• patsiendi sõprade ja sugulaste armastus ja soojus;
• patsiendi passiivne mobiliseerimine;
• lamatiste vigastuste puudumine;
• hoolas meditsiiniline järelevalve;
• esialgse puude puudumine (enne sündmust);
• patsiendi hea üldine tervis (normaalne kaal, sobivus);
• patsiendi noorem vanus.

Minimaalselt teadvusel olevatel patsientidel, kuigi teadvus taastub algeliselt, püsivad tõsised kognitiivsed ja motoorsed häired, mis ei suuda igapäevaelu tegevusi täita, adekvaatselt suhelda ja raviga nõustuda.

Sulgurlihase uriinipidamatus ja tavaliselt sondiga toitmine tähendavad, et need patsiendid sõltuvad täielikult pereliikmetest.

Täieliku või osalise teadvuse seisundisse naasnud äge patsient võib spetsiifiliste taastusravi sekkumiste abil füüsiliselt paraneda.

Elustamine ja intensiivravi ajukahjustuse ägedas faasis on prognoosi seisukohalt äärmiselt olulised ning on tegelikult traumeeritud pea taastusravi esimene faas ning hiliste probleemide esinemissagedus ja raskus oleneb suuresti varajasest ravivalikust.

Ravi ja taastusravi

Füsio-füsioterapeutilise õe meeskonna taastusravi lähenemine peab hõlmama eelkõige ajukahjustuse hindamist, tehes erinevate instrumentaalsete uuringute abil kindlaks selle tüübi, ulatuse ja asukoha, tuues seeläbi esile intra- ja ekstratserebraalsed hematoomid, ajupehmenemine, tursed koos sellest tuleneva endokraniaalse hüpertensiooniga. ja transtentoriaalsed herniatsioonid.

Iga taastusravi peab piirama esmast kahjustust, vältides selle laienemist naaber- või sõltuvatele funktsionaalsetele piirkondadele, vältima sekundaarseid kahjustusi, vältima tertsiaarseid kahjustusi, vähendama patoloogilist potentsiaali ja suurendama tervisepotentsiaali ning hõlmama tingimata mitte ainult patsienti, vaid ka tervist, perekonda. ja sotsiaalne keskkond.

Ägeda faasi korral peab ravi olema suunatud ärkamise soodustamisele

• sensoorsed ja sensoorsed stiimulid, algul elementaarsed ja seejärel keerukamad, võrreldes patsiendi haiguseelse isiksusega;
• neuromuskulaarsed hõlbustamistehnikad, mis estero- ja propriotseptorite stimuleerimise kaudu loovad refleksiivselt tingimused teatud lihasrühmade kontraktsiooni hõlbustamiseks või pärssimiseks;
• õiged kehaasendid, õiged asendimuutused ja õiged liigutused.

Selleks peetakse kasulikuks jätkata taastusravi läbi tehnikate, mille eesmärk on maksimaalselt esile kutsuda jääkpotentsiaalid inimese paremaks kohanemiseks iseenda ja maailmaga.

Seega on veel terve kesknärvisüsteemi plastilisuse kaudu võimalik saavutada mõeldamatuid edusamme.

See on aga võimalik ainult siis, kui keskkond on varajane, rikkalikult ja piisavalt stimuleeriv.

Ravi eesmärk põhineb funktsionaalse aju-keskkonna terviklikkuse rekonstrueerimisel korrektsete, intensiivsete, pidevate ja sagedaste keskkonnastiimulite abil, mis on mõeldud patsiendi täieliku arengupotentsiaali esilekutsumiseks, alustades funktsionaalsest tasemest, mis on jäänud pärast traumaatilist sündmust kehas. erinevaid valdkondi, nii et tema meele-motoorikat tegevust alati kontrollitakse, rikastatakse ja kohandatakse.

Loe ka:

Emergency Live Veelgi enam… Otseülekanne: laadige alla oma ajalehe uus tasuta rakendus iOS-i ja Androidi jaoks

Cincinnati eelhaigla insuldi skaala. Selle roll erakorralise meditsiini osakonnas

Kuidas kiiresti ja täpselt tuvastada ägeda insuldiga patsienti eelhaigla tingimustes?

Aju hemorraagia, millised on kahtlased sümptomid? Teave tavakodanikule

ABC, ABCD ja ABCDE reegel erakorralises meditsiinis: mida päästja peab tegema

Kiire vererõhu langus ägeda intratserebraalse hemorraagiaga patsientidel

Žgutt ja intraosseosne juurdepääs: massiline verejooksu juhtimine

Ajuvigastus: kaugelearenenud eelhospitali sekkumiste kasulikkus raske ägeda traumaatilise ajukahjustuse korral (STI)

Kuidas kiiresti ja täpselt tuvastada ägeda insuldiga patsient eelkapitali olukorras?

GCS-i tulemus: mida see tähendab?

Glasgow kooma skaala (GCS): kuidas hinnatakse skoori?

Allikas:

Medicina Internetis