Laste epilepsia: psühholoogiline abi
Psühholoogiline abi epilepsia korral täiendab uimastiravi ning aitab vähendada hirme ja kaitseb last sotsiaalse isolatsiooni ning emotsionaalsete ja käitumishäirete eest
Epilepsia on neuroloogiline haigus, mis avaldub väga erinevates vormides, nii et õigem on rääkida epilepsiast.
Neid iseloomustavad äkilised, mõnikord väga lühikesed kriisid ning neuronirühmade, meie ajurakkude intensiivne ja äkiline aktiveerimine.
Nendega kaasnevad tüüpilised elektroentsefalogrammi (EEG) muutused ja need väljenduvad tahtmatute, osaliste või üldiste motoorsete ilmingutena.
See mitmekesisus väljendub väga erinevates prognoosides ja elukvaliteedis, mis ulatub haige lapse ja pere enda olulisest kahjustusest kuni peaaegu täieliku piirangute puudumiseni.
LAPSE TERVIS: LUGEGE MEDICHILD'I KOHTA LISATEAVE, KÜLASTADES ERAKORRASETE EXPO BOOTI
Epilepsia on üks levinumaid neuroloogilisi haigusi
Tööstusriikides mõjutab see umbes 1 inimest 100-st: seetõttu on Euroopas hinnanguliselt umbes 6 miljonil inimesel epilepsia aktiivses faasis (st püsivate krambihoogudega ja endiselt ravil) ning Itaalias mõjutab see haigus umbes 500,000 XNUMX inimest.
Kõrgeim esinemissagedus on lastel ja eakatel.
Tõenäoliselt alahinnatakse selle esinemissagedust, kuna seda peetakse sageli psühholoogilistel ja sotsiaalsetel põhjustel varjatuks.
Suur Ameerika epileptoloog Lennox ütles, et epilepsiahaige kannatab rohkem kui tema haiguse pärast, kõige selle pärast, mis sellega kaasneb eelkõige psühholoogilisel ja sotsiaalsel tasandil.
Pidev psühholoogiline kontroll on seetõttu asendamatu sekkumine laste epilepsia kõigis faasides.
Esimene ravivahend on farmakoloogiline, seega põhineb epilepsiavastaste ravimite kasutamisel.
Need on väga pikad ravimeetodid, mis võivad kesta mitu aastat, mõnikord iseloomustab mitme ravimi kombinatsioon, mida tuleb võtta 2-3 päevaannusena, üsna korrapäraste ajavahemike järel.
Samuti on vajalik perioodiline vereanalüüs, et mõõta ravimi sisaldust veres ja jälgida selle mõju organismile.
Arvestades pühendumust, et medikamentoosne ravi hõlmab, ning ravimite võimalikke kõrvalmõjusid juhuslike krambihoogude, patsiendi elukvaliteeti negatiivselt mittemõjutavate või spontaanselt taanduvate krampide korral, on võimalik, et neuroloog otsustab mitte alustada uimastiravi.
15-20% epilepsiaga patsientidest ei ole võimalik saavutada rahuldavat epilepsiahoogude kontrolli: nendel juhtudel räägitakse ravimiresistentsusest ja kaalutakse alternatiivseid ravimeetodeid, nagu ketogeenne dieet või neurokirurgiline ravi.
Epilepsia diagnoos on üks kõige raskemini aktsepteeritavaid
Kui teraapia on alanud, muutuvad aktuaalseks psühhosotsiaalsed probleemid ja on sageli peamiselt ärevat tüüpi psüühiliste häirete põhjuseks.
Kriisid mõjuvad nende äkilist ja šokeerivat iseloomu arvestades äärmiselt traumeerivalt nii lapsele kui ka vanematele.
Ärevusnähud võivad mõnikord muutuda nii levinud, et nõuavad psühhoterapeutilist sekkumist ja edasist farmakoloogilist ravi.
Psühholoogiline abi laste epilepsia korral hõlmab esialgset hindamisfaasi, mis viiakse läbi krambihoogude alguses.
Lapse raskuste ja ressursside kirjeldamisel on oluline prognostiline tähendus ning see aitab paika panna võimaliku taastusravi ja psühholoogilise toe ning sobivaimad kasvatus- ja õpetamisstrateegiad.
Psühholoogilise vahendi puhul tuleb tingimata arvestada last ja vanemapaari ning seda tuleb läbi viia kognitiivse, afektiivse, neuropsühholoogilise, perekondliku, sotsiaalse ja keskkonnaalase hinnangu globaalsest vaatenurgast.
Aja jooksul tuleb arvesse võtta laste ja noorte arusaama oma kliinilisest seisundist, kogu pere kogemusest, võimalikust tajutavast häbimärgistamisest ja isiklikest kohanemisressurssidest.
Epilepsia võib ohustada lapse arengut mitte ainult kognitiivses, vaid ka emotsionaalses ja käitumuslikus mõttes.
Üks sagedasemaid psühholoogilisi tagajärgi on perekonna ülekaitse ja kalduvus diagnoosi varjata.
Kriisisündmus kipub takistama nooruki loomulikku autonoomia püüdlust, seades seega ohtu tema sotsiaalse integratsiooni.
Võimalik diskrimineerimine koolis ja kogukonnas tuleneb sageli šokist ja hirmust, et epilepsiahoo ajal ei teata, mida teha.
Hindamine ja psühholoogiline tugi on soovitatav kohe diagnoosimisest ja raviprotsessi kõige õrnemates faasides: see on nn “baastase”, esialgne hinnang, millest alates hakata jälgima epilepsia kulgu ajas ning kognitiivseid ja neuropsühholoogiline areng ja funktsioonid, nagu tähelepanu, mälu ja keel.
Diagnoosimisel või ravikuuri ajal võivad tekkida kohanemisraskused või emotsionaalsed häired, mistõttu on vajalik psühholoogiline tugi.
Psühholoogilist hindamist on aja jooksul vaja korrata, eriti lapse kasvufaasis ja oluliste teraapiamuudatuste ajal, et ennustada sobivaimat psühholoogilise toe tüüpi.
Edendamiseks on näidustatud psühholoogiline tugi
- Tugevdus- ja kohanemismehhanismid;
- Neuroloogi ravimeetodite ja näidustuste järgimine;
- Kriisidega seotud hirmude ja ärevuse vähendamine;
- Lapse kaitsmine sotsiaalse isolatsiooni ning emotsionaalsete ja käitumishäirete eest.
Esmasest psühholoogilisest hinnangust selgub võimalikud psühholoogilised teraapiad, nt
- Toetusintervjuud vanematega;
- Psühhokasvatuslikud või lapsevanemaid koolitavad teraapiad, mida kombineerida enamlevinud taastusraviga (füsioteraapia, psühhomootria, logopeedia);
- psühhoteraapia;
Fookusgrupid ehk vastastikuse abi- ja tugirühmad ning mõjuvõimu suurendamise projektid teadlikuks osalemiseks hooldusjuhtimises.
Enda võrdlemine rühmas soodustab isiklikke psühholoogilisi kohanemisstrateegiaid, mugavust ja vastupidavust ehk raskustega silmitsi seistes reageerimisvõimet.
Epilepsiaga põdevate noorukite jaoks on olulised küsimused autonoomia, tulevik ja eakaaslaste aktsepteerimine.
Sellest rääkimine muudab grupi- ja sotsiaalsed suhted kaitse, teadlikkuse ja teabe vahendiks ning muudab laste endi külastatavad kohad (kool, sport, reisimine) rahustavamaks.
Loe ka
Krambid vastsündinul: hädaolukord, millega tuleb tegeleda
Epileptiline aura: faas enne krambihoogu
Antipsühhootilised ravimid: mis need on, kuidas nad psühhoosi ravivad
Epileptilised krambid: kuidas neid ära tunda ja mida teha
Epilepsiavastased ravimid: mis need on, kuidas need toimivad
Epilepsiakirurgia: krambihoogude eest vastutavate ajupiirkondade eemaldamise või isoleerimise viisid
Uus epilepsia hoiatusseade võib päästa tuhandeid elusid
Krambihoogude ja epilepsia mõistmine
Esmaabi ja epilepsia: kuidas krambihoogu ära tunda ja patsienti aidata
Lapseea epilepsia: kuidas oma lapsega toime tulla?
Patsiendi lülisamba immobiliseerimine: millal tuleks lülisambalaud kõrvale jätta?
Esmaabi ja meditsiiniline sekkumine epilepsiahoogude korral: krambid
Pediaatria, mis on PANDAS? Põhjused, omadused, diagnoos ja ravi