Lämbumissurm: märgid, sümptomid, etapid ja ajastus

By Cristiano Antonino On Mar 8, 2023

Lämbumine (nimetatakse ka "lämbumiseks") on seisund, mille korral normaalne hingamine on takistatud mitmesuguste otseste või kaudsete tegurite tõttu, mis takistavad gaasi nõuetekohast vahetust keskkonnaga.

Asfüksiaga kaasneb tavaliselt hingeldus, st hingamisraskustunne, mida patsiendid kirjeldavad kui "õhunälga".

Pikaajaline lämbumine põhjustab hüpoksiat ja hüpoksiat ehk hapnikupuudust veres ja kudedes, mis mõjutab peamiselt hapnikuvaeguse suhtes kõige tundlikumaid kudesid ja organeid, näiteks aju (aju hüpoksia).

Pikaajalise hüpoksia korral lakkavad koed funktsioneerima ja kiiresti tekivad järjestikused sündmused: teadvusekaotus, pöördumatu ajukahjustus, kooma ja patsiendi surm; isegi kui surma ei juhtu, võib tõsine aju hüpoksia ikkagi põhjustada närvikoe nekroosi (surma) koos võimaliku raske ja pöördumatu motoorse ja/või sensoorse kahjustusega.

Lämbumise sümptomid

Lämbumise peamine sümptom on vere süsihappegaasi taseme tõusust tingitud hingamistung ehk hingeldus.

Muud märgid ja sümptomid varieeruvad sõltuvalt lämbumise algpõhjusest ja võivad hõlmata:

tsüanoos (nahk ja konjunktiivid sinakas);
äge või nõrk köha (kui katsealune ei suuda kopse õhuga täita);
katsealune toob käed kurku;
hingamine võib tekitada müra;
mioos (pupillide ahenemine);
verejooks nina limaskestast ja kõrvakanalist;
arteriaalne hüpertensioon;
muutunud hingamissagedus;
rütmihäired;
motoorsed ja/või sensoorsed häired;
teadvuse kaotus;
kooma ja surm (juhul, kui hingamine ei taastu tavaliselt 3–6 minuti jooksul).

Lämbumissurm: märgid, sümptomid ja ajastus

Kui lämbumine ja seega ka hüpoksia pikeneb aja jooksul, lakkavad koed üksteise järel funktsioneerima, alustades ajust (mille kude on eriti hapnikunäljas) ning mitmed sündmused, sümptomid ja nähud ilmnevad järjestikku kiiresti.

teadvusekaotus
pöördumatu ajukahjustus;
kooma;
patsiendi surm.

Lämbumissurmale eelneb neli etappi:

1) Ärritav ehk respiratoorse düspnoe staadium: kestab 30 kuni 60 sekundit ja seda iseloomustavad:

tahhüpnoe (hingamissageduse tõus);
tahhükardia;
arteriaalne hüpotensioon ("madal vererõhk");
tsüanoos (nahk sinakas);
mioos (silma pupilli läbimõõdu ahenemine).

2) Krambi- ehk ekspiratoorse düspnoe staadium: kestab umbes 1 minut ja seda iseloomustavad:

hüperkapnia
raske düspnoe (märkimisväärne väljahingamisraskus);
arteriaalne hüpertensioon;
adrenaliini kõrge vabanemine vereringesse;
tahhükardia;
teadvuse hägustumine;
aju hüpoksia;
krambid;
motoorsete reflekside vähenemine;
sensoorsed muutused;
sulgurlihase vabanemine (väljaheited ja/või uriin võivad tahtmatult erituda).

3) Apnoiline või näilise surma staadium: kestab umbes 1 minut ja seda iseloomustavad:

progresseeruv bradüpnoe (hingamisaktsioonide sageduse järkjärguline vähenemine);
mioos;
täielik teadvusekaotus;
lihaste lõdvestamine;
raske bradükardia (aeglane ja nõrk südametegevus);
sügav kooma.

4) Lõpp- või ahmimise etapp: kestab umbes 1–3 minutit ja seda iseloomustavad:

pidev teadvusekaotus;
aeglased ja ebaregulaarsed hingamisliigutused;
raske südame rütmihäire;
südame seiskumine;
hingamise seiskumine;
surm.

Kui kiiresti inimene sureb?

Surmaaeg on väga erinev, sõltuvalt erinevatest teguritest, nagu vanus, tervislik seisund, sobivus ja lämbumisviis.

Diabeedi, hüpertensiooni ja kopsuemfüseemi all kannatav eakas võib survejõu (nt kägistamise) mõjul mehaanilise lämbumise korral kaotada teadvuse ja surra vähem kui minutiga, nagu ka bronhiaalastmat põdev laps.

Täiskasvanud, heas vormis inimesel, kes on harjunud pikaajalise pingutusega (mõelge elukutselisele sportlasele või sukeldujale), kes on allutatud keemilisele lämbusele, näiteks süsinikmonooksiidi sissehingamisel, võib teadvuse kaotamiseks ja surmani kuluda mitu minutit, kuid enamikul juhtudel saabub surm muutuva ajaga, mis jääb ligikaudu 3-6 minuti vahele, kusjuures vahelduvad eelmises lõigus kirjeldatud neli faasi.