Posttraumaatiline stressihäire (PTSD): traumaatilise sündmuse tagajärjed

By Cristiano Antonino On Võib 18 2023

Posttraumaatiline stressihäire (PTSD) on seisund, mis võib tekkida traumaatilise sündmuse tagajärjel

Trauma ja posttraumaatiline stressihäire (PTSD)

Termin trauma on tuletatud kreekakeelsest sõnast "haav" ja seda määratletakse kui sündmust, mis mõjutab inimest negatiivselt, muutes tema harjumuspärast eluviisi ja maailma nägemist.

Seetõttu võime traumast rääkides viidata üksikule ootamatule sündmusele, mille kestus on kindlaks määratud (nt liiklusõnnetused, looduskatastroofid või seksuaalvägivald), või korduvale ja pikale venivale sündmusele (nt korduv väärkohtlemine, sõda).

Inimene võib traumaatilist sündmust vahetult kogeda või olla selle tunnistajaks.

Traumast mõjutatud isiku reaktsioonid võivad hõlmata järgmist:

Tugevad hirmu, viha ja/või häbi emotsioonid;

Abituse või õuduse tunne;
Süütunne;
Traumaga seotud kohtade või olukordade vältimine;
Sündmusega seotud mõtete vältimine;
Kurbus;
Disorientatsioon
Tagasivaated, öised hirmud ja pealetükkivad mõtted;
Hüperausaalne seisund;
Keskendumisraskused.

Sellised reaktsioonid on füsioloogilised kui reaktsioon stressirohkele sündmusele.

Posttraumaatilisest stressihäirest (PTSD) rääkimiseks peavad sümptomid ilmnema 6 kuu jooksul pärast traumaatilist sündmust ja püsima kauem kui üks kuu pärast traumaga kokkupuudet.

Eriti laste puhul on oluline pöörata tähelepanu muutustele toitumisharjumustes, unes, seltskondlikkuses, emotsionaalses regulatsioonis (nt ärrituvuses) ja koolitulemustes.

Uuringud on näidanud, et trauma põhjustab neurobioloogilisi muutusi.

Toimub meie aju hoiatussüsteemi (limbilise süsteemi ja mandelkeha) tõeline "ümberkalibreerimine", mis annab organismile märku igavesest "ohtlikust" seisundist.

See düsfunktsionaalne seisund põhjustab samaaegselt kaitsesüsteemide hüperaktiveerumist koos nn ründe/põgenemisreaktsioonidega ja teiste kognitiivse kontrolliga tegelevate ajusüsteemide deaktiveerimise, mõjutades emotsionaalse reguleerimise võimet, eneseteadlikkust, empaatiat ja nendega kooskõlas olemist. teised.

Kui vanem avastab oma lapsel posttraumaatilise stressihäire sümptomid, peaks ta otse ühendust võtma oma perepediaatriga või spetsialiseeritud laste neuropsühhiaatriakeskusega.

Posttraumaatilise stressihäire diagnoos põhineb standardiseeritud diagnostilistel kriteeriumidel ja instrumentidel.

Traumajärgse stressihäire raviplaani peaks koostama spetsialiseerunud spetsialistide rühm, lähtudes lapse psühholoogilisest profiilist ja pere ressurssidest.

Mõned rahvusvahelistes suunistes näidatud sekkumised on järgmised:

Psühhoteraapia sekkumised lapsele (traumale keskendunud teraapiad ja kognitiiv-käitumuslik teraapia). Nende teraapiate eesmärk on suurendada lapse võimet stressi ja kannatustega tõhusamalt toime tulla, ilma tavapärast muutunud käitumist rakendamata;
EMDR (silma liikumise desensibiliseerimine ja ümbertöötlemine). Tehnika seisneb selles, et inimene keskendub traumaatilisele mälule ning teeb samaaegselt silma-, puute- ja kuulmisstimulatsiooni. Selle meetodi eesmärk on ajurakkude ja ühenduste loomulik aktiveerimine, et taastada intensiivse traumaatilise kogemusega seotud teabe normaalne ümbertöötlemine;
Mindfulness (sõna-sõnalt: teadlikkus) on tehnika, mille eesmärk on tõsta teadlikkust ja keskendumist olevikule, sellele, mida inimene igal hetkel teeb;
Ravimite kasutamine, kui spetsialist tuvastab traumajärgse sümptomatoloogiaga seotud tugevate isiklike kannatuste seisundi;
Peret toetavad sekkumised. Nende sekkumiste eesmärk on aidata vanematel ära tunda ja juhtida oma lapse düsfunktsionaalseid psühhofüüsilisi reaktsioone, taastades lapses turvalisuse ja usalduse.