Agorafoobia: sümptomid ja ravi

By Cristiano Antonino On Jan 5, 2023

Mõiste agorafoobia pärineb kreeka sõnast Agora, mis tähendab ruutu; Tegelikult kasutati seda sõna psühholoogias ja psühhiaatrias kõige varem inimeste jaoks, kes kartsid minna rahvarohketesse kohtadesse

Tegelikkuses kardavad agorafoobia sümptomitega patsiendid olukordi, kus on raske põgeneda või abi saada.

Järelikult väldivad nad selliseid kohti, et ohjeldada ärevust, mis on seotud uue paanikakriisi ennustamisega.

Mis on agorafoobia: mis see on?

Agorafoobia on ärevushäire, mida iseloomustab märkimisväärne hirm ja ärevus, mille vallandab tegelik või eeldatav kokkupuude mitmesuguste olukordadega.

Ärevus ja/või hirm tekivad üksi viibimise tagajärjel kohtades või olukordades, kust oleks raske või piinlik lahkuda.

Või milles abi ei pruugi olla kohe saadaval.

Agorafoobia all kannatavad inimesed kogevad mõtteid, mis on seotud sellega, et nendega võib juhtuda midagi kohutavat.

Nt 'Ma ei saa põgeneda/põgene/välja tulla' ja/või 'pole kedagi, kes mind aidata saaks'.

Agorafoobia tunnused ja ilmingud

Enamikul juhtudel on agorafoobia probleem, mis ilmneb paanikahoogude või väiksemate ärevuskriiside alguses.

See algab siis, kui agorafoobne subjekt hakkab süstemaatiliselt vältima kõiki kohti, olukordi ja kontekste, kus abistamisele võib olla takistusi.

Agorafoobne vältimine ja kaitsekäitumine

Olukordade hulgas, mida agorafoobia sümptomitega inimesed kõige sagedamini väldivad, on järgmised

üksi väljas käimine või üksi koju jäämine
autoga sõitmine või reisimine
käia rahvarohketes kohtades, näiteks turgudel või kontserditel
bussi või lennukiga sõites
olles sillal või liftis

Kui need vältimised hakkavad kahjustama inimese igapäevast tegevust ja sotsiaaltöö toimimist, siis räägime agorafoobiast.

Mõnikord on probleemi raskem tuvastada, sest uuritav ei väldi teatud kardetud olukordi, vaid ei suuda nendega toime tulla ilma usaldusväärse isiku abita.

Sellega seoses on võimalik, et vältimise asemel kasutab agorafoobne subjekt kaitsekäitumist, et valmistuda teatud kardetud olukorraga silmitsi seisma.

Kuigi vältimine ja kaitsekäitumine võivad katsealusele lühiajaliselt kasulikud olla, ei võimalda need pikemas perspektiivis probleemiga tegeleda ja on häiret tugevad alalhoidvad tegurid.

Agorafoobia ja paanikahäire

Agorafoobiat võib diagnoosida kui paanikahäiret koos agorafoobiaga või kui agorafoobiat ilma paanikahäireta.

Viimasel juhul iseloomustavad patsiendi välditavaid kriise paanikalaadsed ärevussümptomid, kuid ilma kõigi tegeliku paanikahoo tunnusteta.

Agorafoobia sümptomid

Lühidalt, agorafoobiat iseloomustavad sellised sümptomid nagu:

Ärevus, mis on seotud viibimisega kohtades, kust paanikahoo või ärevuskriisi korral oleks raske lahkuda, põgeneda või abi otsida ja saada.
Kardetud olukordi välditakse või tullakse nendega toime kas suurte raskustega või saatva inimese toel.
Ärevus ja vältimine piiravad subjekti sotsiaal-tööalast toimimist ega tulene muud tüüpi hirmudest või foobiatest. Näiteks tõstmise vältimine klaustrofoobia korral, sotsiaalsete olukordade vältimine sotsiaalse foobia puhul, traumajärgse stressihäire korral traumeerivat sündmust meenutavate stiimulite vältimine.
Samuti võivad esineda sellised sümptomid nagu südame löögisageduse tõus, liigne higistamine, hingamissageduse tõus, pearinglus, hirm kaotada kontroll või surra. Seda seetõttu, et agorafoobia all kannatavad kogevad sageli paanikahoole iseloomulikke füüsilisi ja psühholoogilisi sümptomeid.
Võib kogeda mõtisklust, st pidevat mõtlemist ja ümbermõtlemist võimalikele negatiivsetele sündmustele, eesmärgiga neid ennetada, ennetada ja nendeks valmistuda.

Agorafoobia ravi

Kognitiiv-käitumuslik teraapia

Standardne kognitiiv-käitumuslik teraapia agorafoobia raviks hõlmab lisaks situatsioonilisel kokkupuutel põhinevatele käitumuslikele sekkumistele ka esialgset psühhokasvatust ja kognitiivseid sekkumisi.

Kognitiiv-käitumusliku psühhoteraapia raames on kokkupuutemeetodid osutunud kasulikuks agorafoobset ärevust tekitava käitumise vähendamisel.

Hiljuti on rakendatud strateegiaid, et suurendada katsealuste võimet olla kontaktis ärevuse aktiveerumisega, kartmata selle katastroofilisi tagajärgi. Soodustades ärevussümptomite aktsepteerimist ja vähendades vajadust kontrolli all hoida.

Teatud juhtudel on psühhoterapeudil kohane töötada multidistsiplinaarses perspektiivis koos psühhiaatriga, et kaaluda häire ravimisel ka farmakoloogilist abi.

Farmakoloogiline ravi

Üldiselt on aga psühhoteraapia agorafoobia raviks hädavajalik.

Ärevussümptomeid ja paanikaepisoode sisaldavad psühhofarmatseutilised ravimid võivad lühiajaliselt aidata, kuid pikemas perspektiivis tekitavad nad tugeva psühholoogilise sõltuvuse.

Pealegi korduvad agorafoobia sümptomid väga sageli pärast nende ravi katkestamist.