Videomängusõltuvus: mis on patoloogiline mängimine?

By Cristiano Antonino On Võib 8 2023

Patoloogiline mängusõltuvus on lisatud DSM-5 uusimasse versiooni jaotisesse 3, mis on pühendatud edasist uurimist ja uurimist nõudvatele tingimustele.

Täpsemalt leiame selle sildi all „Internet Gaming Disorder”, mis hõlmab sõltuvust nii võrgu- kui ka võrguühenduseta videomängudest.

Tuleb mainida, et Interneti-mängude häire on ainuke muu käitumuslik sõltuvus, mis on koos patoloogilise hasartmängudega DSM-3 (Ameerika) jaotises 5 Psühhiaatriline Ühing, 2013).

Videomängude liigne kasutamine on väga sagedane nähtus, eriti noorukitel.

Mängudele kulutamine ei ole aga piisav tingimus kliinilise halva enesetunde või psühhiaatrilise seisundi tuvastamiseks.

Vaid murdosa liigsetest mänguritest ilmnevad ka sümptomid, mis avavad võimaluse diagnoosida sõltuvust.

Videomängusõltuvuse diferentsiaaldiagnoos

Oluline on eristada seda häiret "Interneti-sõltuvusest" ja "hasartmänguhäirest".

Esimene ehk internetisõltuvus viitab mis tahes tegevuse negatiivsetele tagajärgedele, mida saab teha võrgus (Young et al., 1999).

Seega mitte ainult võrgu- või offline-mängude liigne ja problemaatiline kasutamine nagu videomängusõltuvuse puhul.

Teine viitab liigsele ja problemaatilisele seotusele mängudega, mis hõlmavad raha panustamise.

See ei kehti videomängude kohta, kuigi mõned neist pakuvad võimalust tasudes funktsioone "avada".

Mängimise eesõigus jääb aga muuks.

Videomängusõltuvuse sümptomid

Selle nähtuse uurimisele pühendatud töörühm nendib, et konkreetse diagnoosi kinnitamiseks pole endiselt piisavalt tõendeid.

Riskiolukorra tuvastamiseks pakutakse aga välja mitmeid võimalikke videomängusõltuvuse diagnostilisi kriteeriume:

Tugev mänguga tegelemine (kognitiivne silmapaistvus);
Isoleeriv käitumine, kui mängimine pole võimalik;
Tolerantsus (vajadus suurendada mänguaega, et kogeda rahulolu);
Ebaõnnestunud katsed kasutamist kontrollida/vähendada;
Huvi kadumine muude hobide või tegevuste vastu (käitumuslik silmapaistvus);
Liigne kasutamine, hoolimata probleemi olemasolust;
Valed mängimiseks kulutatud aja kohta;
Mängu kasutamine ebameeldiva emotsionaalse kogemuse rahustamiseks/reguleerimiseks/vähendamiseks;
asjakohaste inimestevaheliste suhete kaotus või halvenemine; Mängude tõttu halvenenud kooli- või töötulemused.

Patoloogiline mängimine, DSM-5 peab kliiniliselt oluliste olukordade tuvastamise läveks 5 eelnimetatud kriteeriumist 9

Samuti on selles sõnaselgelt öeldud, et diagnostiline silt „videomängusõltuvus” hõlmab nii online- (Internetis mängitud) kui ka võrguühenduseta mänge.

Seda isegi siis, kui sõna "Internet" sisaldub "Interneti-mängude häire" diagnoosis.

Autorid selgitavad seda näilist ebaselgust vajadusega eristada videomängusõltuvust hasartmängusõltuvusest (vastavalt "mänguhäire" ja "hasartmänguhäire").

Patoloogiline mängimine, diagnostilised spetsifikatsioonid

DSM-5 autorid teevad ka mitmeid mõtisklusi ja teoreetilisi laiendusi esitatud erinevate diagnostiliste kriteeriumide kohta.

Hasartmängudega tegelemine peab esinema ajal, mil mängija hasartmängudega ei tegele.

See peab ilmnema mitu korda päevas sama päeva jooksul.

Hasartmängudele kulutatud aja pikenemist tuleb seletada suurenenud sooviga mängida.

Peab olema ettekujutus, et lühema kestusega mängusessioonid ei täida seda.

Mängimisele kuluva aja kasv ei sõltu ainult vaba aja suurenemisest (nt kooli lõpp).

Muud samaaegselt esinevad videomängusõltuvuse häired

Interneti-mängude häiretega inimestel on tavaliselt kõrgem psühholoogiline tase distress (Starcevic et al., 2011).

Võrreldes mittepatoloogiliste mänguritega on neil suuremad probleemid une (Ahab et al., 2011) ja uinumisega (Rehbein et al., 2013).

Depressioon on seisund, mida on kõige sagedamini täheldatud seoses videomängusõltuvusega (Desai et al., 2010; Gentile et al., 2011).

Oluline on see, et ligikaudu 43% naistest ja 13% meestest, keda see sõltuvus mõjutab, teatavad enesetapumõtetest (Rehbein et al., 2013).

Vähemalt kolm uuringut on näidanud seost tähelepanupuudulikkuse/hüperaktiivsuse häire (ADHD/I) ja Interneti-mängude häire vahel lastel, noorukitel ja noortel täiskasvanutel (Bioulac et al., 2008; Gentile, 2009; Walther et al., 2012). .

Teised autorid on näidanud seost videomängusõltuvuse ja ärevussümptomite vahel (Gentile et al., 2011; Mentzoni et al., 2011).

Suhteliselt vähesed uuringud on uurinud seost Interneti-mängude häire ja muude käitumuslike sõltuvuste vahel. Rehbein ja kaastöötajad (2013) teatavad, et 26%-l nende videomängusõltlaste valimisse kuulunud noorukitest oli ka Interneti-sõltuvus (välja arvatud võrgumängud).

Seonduvad postitused

Tervishoiukulutused Itaalias: kasvav koormus leibkonnale

Aprill 11, 2024

Aviary Alert: viiruse evolutsiooni ja inimriskide vahel

Aprill 4, 2024

Päev kollases endometrioosi vastu

Mar 28, 2024

Lootus ja uuendused kõhunäärmevähi vastases võitluses

Mar 27, 2024

Uuringutes, mis püüdsid lõpuks heita valgust videomängusõltuvuse pikaajalistele järeldustele, mainiti depressiooni ja ärevust selle sõltuvuse kahe peamise sümptomaatilise tagajärjena (Gentile et al., 2011).

Videomängusõltuvuse ravi

Seni puuduvad andmed, mis kinnitaksid konkreetsete ravimeetodite tõhusust seda tüüpi sõltuvust põdevatel inimestel.

Diagnostilise ja kliinilise kattumise tõttu käitumusliku sõltuvuse muude vormidega võib kindlalt eeldada, et neile on kasulik kognitiiv-käitumuslik psühhoterapeutiline ravi.

Neid saab täiendada motiveerivate intervjueerimistehnikate ja retsidiivide ennetamise strateegiatega, mis on üldiselt kasulikud sõltuvuste puhul.

Bibliograafia

Achab, S., Nicollier, M., Mauny, F., Monnin, J.. Trojak, B.. Vandel, P. jt. (2011). Massiivsed mitme mängijaga võrgurollimängud: sõltlaste ja mittesõltlastega võrgumängijate omaduste võrdlemine Prantsusmaa täiskasvanud elanikkonnas. BMC psühhiaatria. 11, 144-154.

Bioulac, S., Arfi, L., Bouvard, MP (2008). Tähelepanupuudulikkuse / hüperaktiivsuse häire ja videomängud: hüperaktiivsete ja kontrolli all olevate laste võrdlev uuring. Euroopa psühhiaatria. 23, 134-141.

Desai, RA. Krishnan-Sarin, S., Cavallo, D., Potenza, MN (2010). Videomängud keskkooliõpilaste seas: korrelatsioonid tervisega, soolised erinevused ja problemaatiline mängimine. Pediaatria. 126, el414-e1424.

Gentile, DA (2009). Patoloogiline videomängude kasutamine 8–18-aastaste noorte seas: riiklik uuring. Psühholoogiateadus. 20, 594-602.

Gentile, DA,, Choo, H., Liau, A., Sim, T., Li, D., Fung, D. jt. (2011). Patoloogiline mängukasutus noorte seas: kaheaastane longituuduuring. Pediaatria. 127, 319-329.

Mentzoni, RA, Brunborg, GS, Molde, H., Myrseth, H., Skouverge, KJM, Hetland, J. jt. (2011). Probleemne videomängude kasutamine: hinnanguline levimus ja seosed vaimse ja füüsilise tervisega. Küberpsühholoogia käitumine ja suhtlusvõrgustikud. 14, 591-596.

Rehbein, F., MòBle, T. (2013). Videomängusõltuvus ja Interneti-sõltuvus: kas on vaja eristada? Sucht. 59, 129-142.

Starcevic, V., Berle, D., Porter, G., Fenech, P. (2011). Probleemse videomängu kasutamine ja psühhopatoloogia mõõtmed. International Journal of Mental Health Addiction, 9, 248-256.

Whalter, B., Morgenstern, M., Hanewinkel, R. (2012). Sõltuvust tekitava käitumise koosesinemine: ainete kasutamise, hasartmängude ja arvutimängudega seotud isiksusetegurid. Euroopa sõltuvusuuringud. 18, 167-174.